Wednesday, November 12, 2008

Kas inimene on masinale nüüd lõplikult kaotanud?

Autor: Tiiu Laks

Võib tunduda mõneti – või vägagi – irooniline, et lavastus “Man Machine”, kus muretsetakse, et arvutid võtavad inimesed üle, ei saa hakkama ilma tehnikata.

Pannes tehnikasõltuvuse kokku vaatega, mis avaneb saalis kohti võtvatele inimestele, on sõnum üsna selge – kui mees mängib arvutiga tetrist, siis arvuti võidab. Ja kui meister Garri Kasparov mängib arvutiga malet, siis Garri Kasparov kaotab (nagu juhtus aastal 1997). Üldistusi teha on üsna lihtne.

Inimese ja masina vahelisi kiredraamasid on Eesti lavadel varemgi olnud. Kuid masinate taga istuv rahvusvaheline seltskond mehi suhtub asja eneseirooniliselt ja lõbusalt. Neid huvitab, kuidas muudab arvutite pealetung inimeseks olemist ja kui ettevaatlikult tuleks meile arusaamatult töötavasse tehnikasse suhtuda. Kuid isegi kui arvuti annab meestele üles-andeid, isegi kui arvutid on üle võtnud meeste igipõlised üles-anded, isegi kui arvuti vastu ei ole mingit kaitset, ei saa (ka siin) ju mööda vaadata tõsiasjast, et nuppu vajutab ikkagi inimene.

Lavastuse pealkiri ja selle manifest, Päär Pärensoni mo-noloog, vihjavad sümbioosile mehest ja masinast, emotsioonidest ja mehaanikast. Nagu kaks valguskahurit, sinine ja roosa, vaatajale Sonic Youthi saatel ilmekalt demonstreerivad, võib tulevikus peituda roboti-flirt, roboti-armastus ja roboti-seks. Kuid üldine foon jätab sellisest tulevikust sünge mulje.

Oma irooniat aga põhjendavad mehed lauluga “Stanislavski on surnud”.


Inimene ei ole veel masinale kaotanud, kuid varsti võib see aeg kätte jõuda, homme, ülehomme, keegi ei tea. Masinad muudetakse ise-õppivateks ja varsti ehitavad täisautomatiseeritud masinad uusi masinaid. Inimesed aga muutuvad laisemaks ja laisemaks, kuni keegi ei viitsi enam midagi teha.